Postitused

Valgemaks ja avaramaks

Kujutis
Põhjapoolsed aknad, liiga lähedal asuv naabermaja, kõrged puud, esimene korrus - hulgem põhjuseid, miks üks või teine korter, meie niigi hämaras kliimas, veelgi pimedamana võib tunduda. Rääkimata  siis veel selle mõjust meie meeleolule ja enesetundele...  Mida aga teha olukorras kui aken siiski vajab katmist? Kas või hubasuse eesmärgil?
Eesti inimene on harjunud klassikalises võtmes nägema oma akende ees nn topeltkardinaid ehk päeva- ja külgkardinaid. Külgkardinate vajadus on üsna ilmne. Eriti magamistoas. Küll aga tasub mõelda päevakardinate vajalikkusele- kas see tingimata on üksnes privaatsuse tagamiseks või on see pigem harjumus lapsepõlvest ehk meie kultuurile omane viis kodu kujundada?  Kui jalutada ringi näiteks meie põhjanaabrite tänavatel, võid pea igasse aknasse sisse piiluda ja nende koduilu märgata. Kardinad on seal enamasti tõesti pigem ruloode, ribakardinate või siis, teadlikema kodusisustajate puhul, tekstiilist külgkardinatena. Seega, siit ka minu esmane soovitus, mõt…

Julguse julgustükk

Kujutis
Olen alati väga tänulik ja meelitatud kui kliendid on julged katsetama koos minuga mõnd ootamatut värvi, mustrit või erilist materjali. Erimedali annan aga tänasele kliendile, kes saatis mu lihtsalt kokkulepitud ideega poodi kangaid valima ja nägi ise kangast esmakordselt alles oma enda kodu akende ees valmiskardinatena. Tunnistan, et olin selle kõige juures üsna pabinas, et kas me ikka räägime ühte keelt- kas see värv on ikka see, kas kangas langeb ikka nii nagu ta mõelnud oli ja kas selle tihedus on piisav? Ehk hulgem nüansse, mida üldjuhul iga kliendiga alati koos kangaid uurides läbi arutame ja katsume. 

Esimese korruse köök-elutuppa tulid trippidega kardinad, mis kandsid endas üksnes dekoratiivset eesmärki, andmaks ruumile pehmust, värvi ja hubasust ega pole mõeldudki otseseks akende katmiseks. Seepärast arvestasin kangast ka akna kohta tavapärasest oluliselt vähem, et mitte koormata aknaesist pinda liigse kangamassiga. Kardinad kinnitasin külgedele samast kangast küljekinnitust…

See hetk kui avastad end oma lapsepõlve unistuses....

Kujutis
Ma olen õmmelnud vist tõepoolest kogu oma teadliku elu. Minu mälus on kilde episoodidest, kus tuhlasin ema õmblussahtlis avastamaks sealt midagi avastamatut. Sahtlitäis nõelu, niite, nööpe, lukke, riidetükke,  millest kokku võis meisterdada midaiganes.  Minu kõige esimese niidisõlme õpetas mulle muide minu isa! Ma arvan, et võisin olla siis umbes 6 aastane. Igal juhul mäletan, et mul oli meeletu suur soov ise endale nukk meisterdada aga niit ei tahtnud kuidagi kanga külge pidama jääda ja nii ma sellele suurele tarkusele, isa abiga, jälile jõudsingi... Ja muide, see nukk peaks mul kusagil täitsa päriselt isegi alles olema. Teen sellest kunagi kindlasti ka postituse, kui ta üles leian :)
Igal juhul ei jäänud minu suur kirg ja uudishimu ka märkamatuks teistele ja nii, kusagil algklassides, ma vanaemalt sünnipäevaks oma kõige esimese vändaga õmblusmasina ka sain. Ning moodsa elektrilise masina kinkis mulle mu pere põhikooli lõpetamiseks. Selleks ajaks olin muidugi ennast ja pool oma klas…