SALADUS

Eelmisel nädalal sattusin justkui keset muinasjuttu. Keskkond, milles viibisin, oli omamoodi harjumuspärane- ilus uus kodu, natuke veel värvilõhnane ja puurimistolmune aga väga optimistlik ja ootusärev oma uute elanike suhtes. Miski oli aga siiski hoopis teisiti, kui tavaliselt...

Enne kui jätkan, soovin aga sinult küsida- kas sa saladust oskad pidada? Saad lubada, et sellest mitte kellelegi ei räägi?

Jah?

Kindel?!

Tuleb välja, et ma ise ilmselt sugugi mitte- vastasel juhul ei istuks ma ju hetkel siin oma suures õhinas, et sulle kõike nüüd ausalt ära rääkida. Siiski, jätan loosse salapära inimestest ja nende nimedest ning jääb üksnes teadmine, et kunagi kusagil juhtuski päriselt nii... 

Lugu algas minu jaoks juba eelmise aasta suvel, kus maja oli alles ehitamisel aga soov kardinate osas koostööd teha, oli juba sündinud. Esimest korda astusin ehitajatest pikitud tolmlevale ehitustandrile eelmise aasta sügisel. Käisime kogu korteri tuba toa kaupa läbi ja püüdsime valges tolmupilves midagi kodulaadset ette kujutada. Tüüpilisele eestlasele omaselt oli esmaseks sooviks taaskord midagi tagasihoidlikku ja neutraalset. Kardinate praktilisest küljest- suuremate aknapindade puhul vajadus varjata intensiivne päike ning väiksemate akendega lastetubades valguse säilitamine. 

Tundub, et kangaid valides suutsin aga taaskord üllatada millegi ootamatult lõbusama ja erilisemaga, kui oli olnud esialgne ettekujutus... 

Kogu ilu läksin akende ette lahti laotama eelmisel nädalal. Minu üllatus oli suur, kui kedagi polnudki veel kodus. Polnud sisse veel kolinudki. Ja üleüldse... sellest pidi saama üllatus kogu perele! Südame ja armastusega loodud kodust ei tea mitte keegi! Peale perenaise enda muidugi :)

KÖÖK-ELUTUBA

MAGAMISTUBA

GARDEROOB

VANNITUBA

I LASTETUBA

II LASTETUBA

Ma ei suuda ettegi kujutada seda elevust, hoides endas ning saladuses kogu loodud ilu ja armastust. Hing ja meel on täis rõõmupisaraid! Aitäh usaldamast! :)