Katusealused kardinalahendused

Areng algab sealt kus lõpeb mugavustsoon. Oma teekonnal Kardinakunstnikuna olen nii mitmelgi korral seisnud silmitsi olukorraga, kus turvatunne tahaks öelda EI aga väljakutsed minu sees hõiguvad rõõmustades JAA! Need natuke närve kõditavad hetked on olnud parimad õpetajad, mis on aidanud mind nii mitu sammu oma arengus edasi. Kui mitte kuidagi ei saa, siis kuidagi ju ikka saab! Minus on teataval määral ka sellist kerget jonnakust mitte teha nii nagu peab vaid püüda mõelda rohkem kastist välja ja luua omamoodi lahendusi.

Süda aplodeerib lahendustele mida täna Sinugagi jagada soovin. Mul on tõeliselt hea meel, et need suuresti hirmutavad projektid on saanud üleootuste ägedad ja rohkemgi veel. 

Niisiis, peale aastatepikkust tegutsemist olen sattunud just nüüd järjesti erinevate katusealuste akende juurde. See oli tegelikult juba eelmise aasta sügisel, kui sain kutse minna Tartusse üht kardinaprojekti kujundama. Suurima hea meelega ning kerges nostalgilises meeleolus, istusin autosse ja võtsin suuna lõunasse, teadmata siis veel mis mind seal tegelikult ees ootab. Kohale jõudes, tuppa astudes, potsatasin põrandale ja vaatasin tõtt läbi kahe korruse ulatuvate viilkatuse aluste akendega. Tõdesin ausalt, et mul pole õrna aimugi, mis võiks olla parim lahendus, kuid pärast tunnipikkust arutelu ja brainstorming'ut jõudsime samm sammu haaval terviklikuma pildini. Arvestada tuli nii paljude nüanssidega nagu näiteks privaatsus, piisav valguse läbilaskvus, kinnitamise võimalused, rõduukse mugav avamine jne. See kõik oli kokku nagu üks suur kirev puzzle, mille iga tükk mängis olulist rolli tervikpildi loomisel. 

Teine projekt sai teostatud Tallina külje all Peetris. Katusealune madalate lagedega magamistuba ootas värskendamist. Ka siin sai kaalutud erinevaid lahendusi aga nagu ikka madalate ruumide puhul, asusin taas lagesid tõstma... 

NÜÜD

VAREM

Nii-nii uhke oma järjekordse julge sammu üle ning sama palju tänulik usalduse eest! Aitäh!!!