Kleidikangas ja fuksiaroosa Hõbemetsas

Kas ma juba tüdinenud pole nendest kardinatest? Lõputud kümned-sajad meetrid "täristatud" servadega kangad raamimas üsna sarnaseid neljakandilisi aknaraame... No ei ole! Ma leian, et see on lihtsalt nii äge, et saan oma tööd teha nii piirideta ja loominguliselt kui vaid ise suudan mõelda. "I'm just as limited as my own imagination!". Ja ma tunnen, et mu piirid aina laienevad- seda nii ideedes, vormis kui muidugi ka materjalis!

Vaimustusin näiteks ühel augustikuu päeval, järjekordselt kangapoode tuulates, ühe mannekeeni seljas hallist perforeeritud sametkangast. "Nui neljaks, aga sellest kleidikangast saavad ühel päeval mõne minu kliendi kardinad!" otsustasin koheselt sealsamas. Ja juba mõni päev hiljem see mõte allkirjastatud saigi. Mitte küll hallina aga maheda vanaroosaga. Tunnistan, et kangas oli üsna jonnakas ja kapriisne ning ta väga ei tahtnud nõustuda oma kardinastaatusega aga lõpuks ta Hõbemetsa korteri magamistoaakna ette siiski maandus. Kelmikalt auguline ning mahedalt sametine, pehmelt põrandale kukkuv. Truuks kaaslaseks veel naturaalvalge võrktüll.

Elutoa võtmesõnaks oli fuksiaroosa. Nii "rebeliks" me siiski kardinates ei läinud. Jätsime kardinad mõnusatesse hallidesse ja valgetesse neutraaltoonidesse, et tuua värvilärmi väiksemates sisekujunduselementides. Kõige lihtsam variant on ilmselt seda teha patjadena. Kuid miks mitte ka mõni äkilisem mööbliese- tool või pisem konsoollaud? Aina enam vaimustavad mind ka suured põneva raamiga peeglid elutoas (näiteks diivanitagune suur sein), mis omakorda avardavad optiliselt ruumi ning peegeldavad kindlasti ka valgust. Lihtsalt nii põnev ja piiritu on see sisekujundusmaailm, kui suudad vaadata raamidest väljapoole...

Aitäh selle eriti meeletu julguse ja usalduse eest, armas poolnimekaim! ;)