See hetk kui avastad end oma lapsepõlve unistuses....

Ma olen õmmelnud vist tõepoolest kogu oma teadliku elu. Minu mälus on kilde episoodidest, kus tuhlasin ema õmblussahtlis avastamaks sealt midagi avastamatut. Sahtlitäis nõelu, niite, nööpe, lukke, riidetükke,  millest kokku võis meisterdada midaiganes. 

Minu kõige esimese niidisõlme õpetas mulle muide minu isa! Ma arvan, et võisin olla siis umbes 6 aastane. Igal juhul mäletan, et mul oli meeletu suur soov ise endale nukk meisterdada aga niit ei tahtnud kuidagi kanga külge pidama jääda ja nii ma sellele suurele tarkusele, isa abiga, jälile jõudsingi... Ja muide, see nukk peaks mul kusagil täitsa päriselt isegi alles olema. Teen sellest kunagi kindlasti ka postituse, kui ta üles leian :)

Igal juhul ei jäänud minu suur kirg ja uudishimu ka märkamatuks teistele ja nii, kusagil algklassides, ma vanaemalt sünnipäevaks oma kõige esimese vändaga õmblusmasina ka sain. Ning moodsa elektrilise masina kinkis mulle mu pere põhikooli lõpetamiseks. Selleks ajaks olin muidugi ennast ja pool oma klassi tüdrukutest Burda viimase moe järgi riidesse pannud.

Mis on aga minu tegelik kirg ja mis mul sugugi meeles polnud ning alles hiljuti kusagilt alateadvusest esile kerkis, oli see tunne kui ma käisin lapsena kangapoodides kangaid piilumas. Olen ju tegelikult väikelinna tüdruk- võrukas:)  ja meie linnas oli tol hetkel vaid kaks kangapoodi, mida iganädalaselt agaralt külastasin. Tihti peale lihtsalt käisin ja vahtisin ning katsusin ja näppisin, ise samal ajal unistades, et kui tore oleks omada sellist töökohta, et käid, valid ning sobitad lihtsalt kellegi jaoks kangaid. Samas polnud mul õrna aimu ka kuidas see üldse võimalik saaks olla või, et mis amet sellega võiks kaasneda? Igal juhul siin ma täna olen, pea täis ilusaid värve, mustreid ning kangaid ja mõtlen heldimusega tagasi nendele lapsepõlve unistustele ja mõtetele ning kinnitan endale veendumust, et kõik on tegelikult võimalik, kui vaid ise sellesse piisavalt usud :)

Eelmise nädala reedel juhtus aga midagi erakordselt ilusat. Üks armas Peetri eramu elutuba andis mulle vaba voli julgeteks värvideks ja põnevateks mustriteks. Lendasin rõõmuga peale....

Ja, et kontrast oleks eriti märgatav, lisan taaskord mõned enne ja pärast pildid...

 

Senine toa koloriit piirdus pigem tagasihoidlike neutraaltoonidega- hall + beež + valge. Lõbusaks ergutajaks veel vaid üksik Oot-Oot Stuudio erksinine tugitool. Igal juhul hingasime kopsud õhku täis ja hakkasime selle julgusega pihta, kombineerides juurde nii erinevaid värve, musreid kui materjale. Kogu see mäng oli hiiglama põnev!

Värvidest lisasime toale juurde veel sinepikollase ja tumelilla. Materjalidest kombineerisime villa, puuvilla ja sametit. Ning mustritena graafilise joonega loodusmotiive. 

Kuna akendel olid olemas juba voldikkardinad, siis tekstiilkardinate eesmärgiks sai ennekõike ruumi hubasuse loomine. Nii ei pidanud me vajalikuks tuba topeltkardinate alla matta, vaid sättisime nii päeva- kui külgkardinad ühele siinile. Sinepikollased külgkardinad täidavad siinjuures vaid dekoratiivset rolli. Kirsiks koogil said särtsakad diivanipadjad- kiilide ja puumustriga puuvillakangad ning tumelilla samet. 

Tähelepanelikum silm märkab kindlasti, et siinid said erinevalt varasematest kardinapuudest kinnitatud lakke, muutes ruumi veidi sihvakamaks. Kollased külgkardinapaanid on aga head ruumiliigendajad- ühtlane valge avarus muutus nüüd, tänu jaotatud kontrastidele, hubasemaks. 

Ma olin juba algusest peale väga ootusärev kogu lõpptulemuse suhtes. Nii julged mustrid ja nii julged värvid ja nii julge klient! Just- seesama tunne lapsepõlvest...

Olen südamest tänulik usalduse eest ja igati rahul ka lõpptulemusega! Aitäh! :)