Kardinavalikute kuldreegel

Klassikalisele eestlasele on omane katta oma aknad ikka kahekihiliselt- päeva- ja külgkardinatega. Üks osa sellest tuleneb muidugi konkreetsest vajadusest- turvalisus, ere päike jne. Teine osa aga harjumusest, mille stiilijuured on kinnitunud tõenäoliselt kuhugi ida poole. 

Järjest enam on aga rõõm tõdeda, et oleme hakanud rohkem väärtustama valgust ja seda niigi vähest päikest siinses kliimavöötmes, kus asume. 

Ehk minu kõige kuldsem reegel akende rõivastamisel: täpselt nii palju kui vaja ning nii vähe kui võimalik! Kui keegi otseselt ei häiri su privaatsust, siis on hea mõte kasutada kardinaid üksnes hubasuseks ja hea une tagamiseks. Ja ka siin tasub kõik hoolega läbimõelda- kardinatega annab muuta näiteks ruumi proportsioone, muutes seda avaramaks ja kõrgemaks. Oluline osa on ka värvidel ja mustritel, mida ei tasu sugugi karta. Neil on omadus panna ruum elama ning anda sellele kasvõi grammike iseloomu. 

Ning kindlasti on siin oluline osa ka kogu interjööri stiilil, mida tasuks ühtlasena hoida kogu ruumi kujundamisel. Kui tunned end siiski ebakindlalt, võta minuga kindlasti ühendust ja aitan kogu "muusika" kokku panna nii, et see kõlaks kogu ruumiga ühtlases harmoonias. 

Samasuguste valguslembeste inimestega kohtusin Nõmmel nende helges skandinaaviastiilis kodus, kus kardinaid lisasime akendele lähtudes sellest samast kuldreeglist. 

KÖÖK-ELUTUBA

Päikesekiirte valgusteraapiline mäng läbi männipuuokste. Kardinad lisamas üksnes tekstiilidele omast hubasust. 

Kardinaks valisime valge päevakardinakanga linasehalli triibuga, mis sobitus harmooniliselt kogu ülejäänud interjööriga. 

Tegin siinjuures midagi tavatut- kardinad said kinnitatud aknaavasse ja kohati lausa aknalauani. Stiil, mida üldjuhul väga ei soovita aga sobib selles kontekstis kui valatult. Oluline oli, et "kardinapelglike" inimestena nagu nad end ise nimetasid, ei võtaks aknakatted enda alla liiga palju toast ega muudaks seda kuidagi väiksemaks. 

I LASTETUBA

Toa läbivateks toonideks valge, helehall, heleroosa ja fuksia. 

Kardinate puhul jäi põhirõhk ennekõike detailidele ehk heleroosale pom-pom paelale nii roomakardinate allservas kui külgkardinate servas ning küljekinnitusel. Kardinakangaks puuvillasegune helehall kangas. 

II LASTETUBA

Suurte aknapindade puhul on mõistlik valida kardinakanduriks kardinasiin, mitte kardinapuu. Kui kardinapuu puhul saab kardinaid liigutada vaid seinakinnituste vahelises ulatuses, siis siini puhul on võimalik seda teha kogu pikkuse ulatuses.

Mõistlik on kardinasiin kinnitada ka lakke. Esiteks näeb siin lihtsa tehnilise detailina parem ning märkamatum välja ning teiseks on selliselt väga kaval tõsta, koos kardinatega, ruumi kõrgust.

Suurte akendega piklike ruumide puhul on oluline ka märgata, et kattes kogu pinna ühevärvilise kangaga võib see õhtusel ajal jätta veidi "lavakardina" mulje. Mulle meeldib siinjuures seda rütmi natuke lõhkuda ning mängida ruumi proportsioonidega. Kasutades kahte erinevat kangast on võimalik muuta ruumi veidi dünaamilisemaks ning muidugi ka põnevamaks. 

Suured tänud usaldamast, ilusad inimesed! :)