Valgemaks ja avaramaks

Põhjapoolsed aknad, liiga lähedal asuv naabermaja, kõrged puud, esimene korrus - hulgem põhjuseid, miks üks või teine korter, meie niigi hämaras kliimas, veelgi pimedamana võib tunduda. Rääkimata  siis veel selle mõjust meie meeleolule ja enesetundele... 

Mida aga teha olukorras kui aken siiski vajab katmist? Kas või hubasuse eesmärgil?

Eesti inimene on harjunud klassikalises võtmes nägema oma akende ees nn topeltkardinaid ehk päeva- ja külgkardinaid. Külgkardinate vajadus on üsna ilmne. Eriti magamistoas. Küll aga tasub mõelda päevakardinate vajalikkusele- kas see tingimata on üksnes privaatsuse tagamiseks või on see pigem harjumus lapsepõlvest ehk meie kultuurile omane viis kodu kujundada? 

Kui jalutada ringi näiteks meie põhjanaabrite tänavatel, võid pea igasse aknasse sisse piiluda ja nende koduilu märgata. Kardinad on seal enamasti tõesti pigem ruloode, ribakardinate või siis, teadlikema kodusisustajate puhul, tekstiilist külgkardinatena.

Seega, siit ka minu esmane soovitus, mõtle hoolega läbi, kas päevakardinad on tingimata sinu esmane vajadus? Ehk sõltumata sellest, et kangas on õhuke, püüab ta siiski kinni osa päevavalgusest. Teiseks soovitan kardinapuu valida täpselt nii palju pika, et akna saaks vabalt kardina alt vabastada kas siis ühele või mõlemale poole akent. Ning kolmandaks, mis on kui pimedate ruumide reegel, vali akna ette võimalikult hele kangas. Täpselt sama soovitan tegelikult kogu aknapoolse pinna (sein, tapeet, ka mööbel jne) suhtes. Mida heledam see on, seda avarama ja valgemana mõjub ta ka optiliselt. Rääkimata siinjuures ka valguse peegeldumisest... 

Täpselt sedalaadi korterisse ma mõni aeg tagasi Nõmmel sattusingi. Minu vastutada jäid kolme toa kardinalahendused. Ning loomulikult arvestasin siinjuures kõiki neid nüansse, et tagada avarus ja valgus kõigis tubades. 

ELUTUBA

Natuke nagu hämar ja natuke segab mõnikord päike ka teleka vaatamist. Sellist võlukangast, mis ühtaegu kataks ja valgust sisse laseks, ma veel päriselt kohanud pole. Küll aga püüan leida keerulistes olukordades selle kõige optimaalsema. Seekord pakkusin välja veidi tihedakoelisema valge koeträpsulise kanga- piisavalt valge, et tagada optiline valgus ning piisavalt tihe, et takistada otsest päikesevalgust. Ühtlane valge kardinasein muudab ruumi koheselt avaramaks. 

ENNE

MAGAMISTUBA

Tegelikult oli see perekond juba tervelt 2a pärast remonti tulnud toime ilma "päris" kardinateta. Ehk olid olemas küll rulood pimendamiseks kuid puudus see kodune pehmus. 

Skandinaaviapäraselt hall-valge kontrastilises toas meeldis mulle pööraselt jämedatriibuline tapeet, millele oma vaimusilmas koheselt mõnd huvitavat mustrit kaaslaseks kõrvale ette kujutasin. Taaskord jäime kanga põhjatoonis võimalikult heledaks ning andsime võimaluse õrnhallile ornamentikale. 

ENNE

LASTETUBA

Loomulikult mu lemmik! 

Kindlasti olen  seda ka varem maininud, et ma väga ei armasta piltidega kardinaid. Eriti veel teada-tuntud multifilmi kangelastega. Olen seisukohal, et multikates ja mänguasjadena on nad hiiglama toredad ja iga lapse suureks kasvamise osa aga kodu kannatab kujundada ka stiilis, mis ülehomme uusi kangelasi ei nõua ;)

Seega alustasin hirmus igavalt- naturaalvalgest puuvillasegusest külgkardinakangast. Ja siis läks juba lõbusamaks- värvilised paelad, puupärlid ja nõelapadjad! Jah, justnimelt nõelapadjad- needsamad rebasepoisid/tüdrukud pidanuks originaalis olema hoopis igavamas funktsioonis aga tundub, et andsin nende elule hoopis ägedama ja vastutusrikkama rolli. Puupärlitest valmistasin kardinatele küljekinnitused mille külge sättisingi need toredad rebased.
Kogu idees sain inspiratsiooni pisikese Mari imearmsast toast- lõbusast tapeedist, heledast mööblist ja muidugi koeratüdruk Lotte armastusest! Ja nagu sa näed, ei leia sa kardinatelt ühtegi Lottet ;)

ENNE

Aitäh usaldamast, head inimesed! Pai pisikesele Marile! :)